Oleksandra Matviitšuk
Inimõiguste juristina olen alates 2014. aastast, mil Venemaa sõda alustas, dokumenteerinud selle käigus toime pandud sõjakuritegusid, et varem või hiljem saaksid need kõik karistatud. Inimesena mõistan siiski, et me ei saa nende kuritegude peatamisega nii kaua oodata. Seepärast pooldan Ukraina NATOga ühinemise protsessi kiiret alustamist.
Me oleme silmitsi enneolematu hulga sõjakuritegudega. Vene väed on tahtlikult hävitanud elamuid, kirikuid, koole ja haiglaid, rünnanud evakuatsioonikoridore, loonud filtreerimislaagrite süsteemi, korraldanud sunniviisilisi küüditamisi, pannud toime inimrööve, vägistamisi ja piinamisi ning tapnud tsiviilisikuid okupeeritud aladel.
See ei ole kahe riigi vaheline sõda. See on sõda kahe süsteemi – autoritaarsuse ja demokraatia – vahel. Venemaa püüab tõestada, et demokraatia, õigusriigi põhimõte ja inimõigused on võltsväärtused. Kui need on tõelised, siis miks ei suuda need kedagi kaitsta? Miks ei suuda kogu rahvusvaheline rahu- ja julgeolekusüsteem peatada Venemaa hirmutegusid? Miks olen mina, inimõiguste jurist, kes on juba aastaid kasutanud inimeste kaitsmiseks seadust, nüüd sunnitud vastama küsimusele „Kuidas me saame aidata kaitsta inimesi Venemaa agressiooni eest?“ sõnadega „andke Ukrainale nüüdisaegseid relvi“?
Sest praegu seadused ei toimi. Usun siiski, et see on nii vaid ajutiselt.
Venemaa sõjavägi on aastakümneid toime pannud rahvusvahelisi kuritegusid Tšetšeenias, Moldovas, Gruusias, Malis, Liibüas ja Süürias ega ole nende kuritegude eest kunagi karistada saanud.
Meil tuleb see karistamatuse tsükkel katkestada. Praegu peame looma agressioonikuritegude erikohtu ning võtma Putini, Lukašenka ja teised selliste kuritegude toimepanijad vastutusele.
Jah, see on julge samm, ent on õige seda teha.
Inimõiguste juristina olen küll dokumenteerinud sõjakuritegusid, et ühel päeval võetaks Venemaa kurjategijad vastutusele, ent inimesena mõistan, et me ei saa nende kuritegude peatamisega nii kaua oodata. Seepärast on minu mõttekäik järgmine:
Kuni jääb haavatavaks Ukraina, jääb haavatavaks kogu Euro-Atlandi julgeolekusüsteem. Mõned poliitikud räägivad NATO liikmesuse asemel teatud julgeolekutagatistest, mida tegelikkuses ei saa võrdsustada isegi mitte NATO lepingu artikliga 5. Kuidas saab eraldi tagatistega kindlustada sellise suure riigi julgeolekut, mida ei saa Venemaa rakettide eest katta üheainsa kaitsekilbiga? Kui palju läheb see pikas perspektiivis maksma, eelkõige ebakindluse otseste tagajärgede, näiteks toidukriisi tõttu? Kas konkreetsed tagatised võimaldavad meil saavutada jätkusuutlikkuse, kui täna ülesehitatu võidakse homme jälle hävitada? Kas need võimaldavad tagada, et miljonitel Ukrainast pagenutel on turvaline Ukrainasse naasta?
Ukraina väärib NATO liikmesust. Ukraina jagab selliseid väärtusi nagu vabadus ja demokraatia ning on valmis neid kaitsma. Ukraina mitte ainult ei saa kasu alliansi julgeolukust, vaid annab sellesse ka jõulise panuse. Need ei ole mitte lubadused, vaid lahinguväljal tõendatud faktid. Ukraina muudab NATO tugevamaks.
Alustada Ukraina tegelikku liitumist NATOga on viis, kuidas see sõda lõpetada, mitte seda laiendada. Sest strateegiline ebakindlus annab Venemaale alati põhjuse jätkata Ukraina ründamist.
Ukraina inimesed ootavad 11.–12. juulil Vilniuses toimuvalt NATO tippkohtumiselt konkreetseid tulemusi. Aeg kinnitusteks, et uks NATOsse on avatud, on möödas. Käes on aeg teha otsuseid, millega alustatakse Ukraina NATOga ühinemise protsessi.
Venemaa on alati tegutsenud proaktiivselt. Venemaa on kasutanud sõdu ja välisriikide territooriumide okupeerimist, et panna rahvusvaheline üldsus sündinud fakti ette ja sundida teda uue tegelikkusega arvestama. NATOs osalevad demokraatlikud riigid peaksid lõpuks võtma initsiatiivi, et asuda seda protsessi juhtima. Me oleme liiga kaua pidanud julgeolekut enesestmõistetavaks. Tuleb võtta vastutus meie ühise tuleviku eest.
Vähem